täna ma ei tee mitte midagi kasulikku. magasin lõunani, pesin nõud ja nüüd sirvin blooge ja uudiseid. oma suures laiskuses otsustasime, et täna poodi ega jalutama ei lähe, isegi solaariumi ei viitsi minna.

eilne päev läks jälle tüüpiliselt, dekadentsi tähe all. hommiku poole käisime "vabaduse väljakult" läbi ja siis meinstriimi voogudes virru. seal tabasime otse teolt, st hängimiselt, krisli. ta leidis, et me oleme nii vägevad, et meiega võiks koos olla küll. kodukeemia osakonnast (ilumaailm?) leidsime heleni, kes arvas, et "midagi peaks tegema". nii ta läks. õhtupoolik meie pool koplis, abiks söök, jook ja vesipiip. rohkelt plära. viipekeelseid roppusi. tõnise toodud kollased tulbid. nagu ikka.

kevad võiks tulla. soojust, päikest, värsket muru ja kuiva mätast ihkan. tahaks õues grillida ja veini libistada. see pole aus, et suurem osa ajast, elust möödub millegi ootuses. või siis... jah, peale ilma on praegu kõik ok. ja kogu maailma hädade taustal (nii armas klishee!) polegi see nii paha.