118 aastat Eesti kinokunsti

Laupäeval kolasime linna peal. Ilus, aga külm. Kui eelnevad aastaid meenutada, siis on sel ajal juba grillitud ja tšillitud küll. Tegin turistipilti ka, tegelikult küll lootuses tuhapilve peale saada. Äkki keegi näeb?

Rain ja Liina loksuvad bussiga kuskil Bulgaarias, Helen pakub välismini feisbuugis Madriidis majutust.

Minu basiilikupeenar kasvab, tänan küsimast, väga ilusti. Harvendamise mõttes oleme sealt mõned maitsvad võrsed juba põske pistnud. Aga tillipeenar...mis tillipeenar? See kuivas ammu ära... ja uued seemned läksid natuke hallitama. Nõme till! Ta sai vist aru, et mulle meeldibki basiilik rohkem.

Täna istusin maja ees pingile, et Hugo ärkamiseni päikest võtta. Minu kõrval istus vene keelt kõnelev tädike, kes pahuralt pobises, et tema näe on nii vana ega oska eesti keelt ja mina ei ole ka vene keelt ära õppinud, nüüd ei saagi omavahel juttu rääkida. Ma ütlesin talle selle peale, et ma ei saa kahjuks midagi aru.

Üks mees kõnetas mind vene keeles, ma palusin, et äkki tal on võimalik eesti keeles rääkida ja ta küsiski siis, et kus meie kandis see katlamaja asub, tänas ja lahkus. Tädike ohkis selle peale, et vaata, kus oli alles tubli mees! Tema tuli sinuga vene keeles rääkima, sina ei osanud ja palusid temal eesti keeles rääkida ja tema kohe oskaski. Mul ei jäänud selle peale muud üle, kui peaga kaasa noogutada ja naeratada. Raske on ikka olla umbkeelne oma kodus, ei saa muttidele halvasti öelda ega midagi!

See suur munadevärk

Meil said ka pühad peetud, munad värvitud, koksitud ja söödud. Õigemini ainult mina värvisin, sest Tarmo pidas paremaks natuke magada (tõved ei küsi, kas minule sobib, et nad Tarmo maha niidavad). Värvimisel kasutasin lõngu, sulgi, kruupe, sibulakoori, krepp-paberit ja šabloone, keerasin munad riidepampudeks ja keetsin kogu kupatuse korraga ära. Ja siin need üllatusmunad on. Ainult üks tuli igav roosa, aga ma tegin sellest litritega beibemuna ja polnudki enam hullu midagi. Käiku läksid ka möödunudaastased Krisli toodud kleepsud, kolmandat aastat kasutuses olevad munaalused ja suled, mis ilmselt ka järgmisel aastal kasutust leiavad.

Kevad 2010

Kevad jõudis pärale. Päike on juba piisavalt intensiivne, et lisaks lumele ka südant soojendada. Basiilik ja till on aknalaual oma esimesed pead välja pistnud. Lapsed kasvavad. Linnud laulavad. Lume sulades on kapist ja keldrist välja tulnud nõukaaegsed mänguasjad ja tänavatel koerakaka. Kas pole ilus aeg? Kas mäletate, kuidas väiksena sai paljakäsi külmas sulavees solberdatud?

Vanematel on täna 30. pulma-aastapäev. Ema ütleb, et see tuleb laiskusest.

Aa, ja minul algab homme autokool.

Eilsed sündmused lähevad Murphy seaduste valdkonda. Nimelt meie kallis pesumasin Siim (5a) otsustas pillid kokku pakkida ja väikese puhkuse võtta. Iseenesest polegi mul sellest midagi, las puhkab! Jah, kui pesu on pestud, võib puhata küll, aga pesu ei olnud ju veel pestud. Masin läks rikki täpselt enne pesu loputamist ja tsentrifuugi. Ja seal sees polnud mitte ainult üksikud särgid, rätikud, vaid täiskomplekt laia voodipesu, pusa ja paarkümment pisemat vidinat nagu sokid, püksid, pluusid. Niisiis käärisin käised üles ja asusin tööle. Tarmo pakkus end lahkelt appi, kui toorest jõudu vaja läheb, aga mina mõtlesin, et mis see siis ikka ära ei ole. Meie emad pesid kõik asjad käsitsi, muuhulgas hunnikute viisi kakaseid mähkmeid, miks siis mina hakkama ei saa. Abiks oli pesukauss, mis mõõtudelt vaevalt suurem kuii wok-pann. Lõpuks andsin ikka järje Tarmole üle, sest mina seda lina ja tekikotti üksinda väänata poleks suutnud, jõud oli lihtsalt otsas, selg haige ja peopesad jube valusad.

Kokkuvõte: Austus esiemadele nende usinuse eest, aga kui mina pean veel kunagi voodipesu käsitsi pesema, siis teen ma seda korra aastas, peale sünnipäeva või jõule, kui on selgunud, et keegi mulle uut pesukomplekti ei kingi.

Koolituse viimaseks kodutööks jäi kaasavedamine. Eks meesterahva pilk ütleb kohe, et buss on katki lõigatud, oleks võinud ikka tervet bussi pildistada, aga mis siis. Mina pildistasin hoopis "3 Randla" silti, buss jäi juhuslikult kaadrisse. Igaks juhuks esitan teise pidi veel, kus on kihutav politseiauto, mis ei ole katki lõigatud. Tavalisi autosid oli natuke imelik pildistada, äkki peatub auto kinni ja juht kargab kallale või midagi. Mul õnnestus üks koolituspäev lisaks saada. Õnneks mitte sellepärast, et ma mega loll olen.

Sain eksmati, jee!

eksmatrikuleerimine seoses lõpetamisega nr. 01.02.2010

Tartu Ülikooli nõukogu 26. mai 2006. a määruse nr 6 "Õppekorralduseeskiri" punkti 135.1 alusel eksmatrikuleerin alates 27.01.2010 seoses õppekava täitmisega täies mahus sotsiaal- ja haridusteaduskonna magistriõppe eripedagoogika (2533) õppekava üliõpilased

Keiu Barndõk

Veider, poolteist aastat süümepiinu ja tegingi asja valmis. Muidugi Tarmo ja Tõnise ja juhendaja abiga. Enda osalus tundub tühine, aga kui tööl palk just minul tõuseb, on mul oma panuse tühisusest ükskõik. Süümekad ei taha ainult kaduda. Harjumus on sees, et ärkan hommikul üles ja põen tegemata töö pärast, aga midagi ette ei võta. Nüüd ei ole enam põhjust, aga hinges on ikka mingi vaev. Aga ehk see läheb ajapikku mööda.

Siin on mu fotokoolituse kodutöö. Tean, alati saab paremini, aga kuna ma olen alles väga roheline, siis palun kriitikanooli enda pihta mitte pilduda.