118 aastat Eesti kinokunsti

Laupäeval kolasime linna peal. Ilus, aga külm. Kui eelnevad aastaid meenutada, siis on sel ajal juba grillitud ja tšillitud küll. Tegin turistipilti ka, tegelikult küll lootuses tuhapilve peale saada. Äkki keegi näeb?

Rain ja Liina loksuvad bussiga kuskil Bulgaarias, Helen pakub välismini feisbuugis Madriidis majutust.

1/2009

esimene post sel aastal. vähemalt sisselogimine õnnestus esimesel korral. asi seegi! küll ma varsti kirjutan ka, tark ei torma.

uni on ammu läind, kõht täis, kohv ka varsti joodud, keiu ikka magab. olime öösel kaheni üleval, minusuguse hommikuinimese kohta on see erakordne. aga ikkagi tundus kell pool 9 ärgates, et nüüd on viimane aeg. isegi, kui midagi teha pole, on ikka parem üleval olla ja uudiseid või kollast kammida, kui voodis väherda ja üle magada. viimases hädas hakka või blogima. kui ma torkima ei lähe, ärkab keiu alles siis, kui ma emale bussijaama vastu lähen, tunni aja pärast.

pildil keiu koos oma äiaga linnavurle kombel mahla tegemas. järgmisel nädalavahetusel loodan aega leida, et haapsalus päriselt mahla pressida ja väike veinisorts käärima panna. ja seenele tahaks jõuda.


seente kohta väike vihje: eelmisel nädalavahetusel oli nõval metsaalune pohli ja männiriisikaid täis. kuigi autosid oli metsa vahel palju, jätkus kõigile, ainult korjamise vaev.

kui eilne valutava peaga läbi lumemöllu poeskäik oli veel lõbus, siis pärastine enam mitte.

rain helistas ja uuris, et mis ma teen või nii ja mina vastasin, et toibun asutuse peost ja vaatan mingit lollakat filmi, kui äkki läks toas hämaraks. oli kosta kolinat.

rain: "kuule, nüüd tuli katus alla"
mina: "tuli jah..."

alguses kartsin, et kõõluv katus tuleb mulle aknast sisse, aga õnneks murdus see peagi ära. päästeametist saadeti pikalt. pärast tuli politsei, piiras maja sisse ja orgunnis autosid maja eest ära.

loodetavasti vesi meieni ei jõua.

hommikul tegin pilti ka.

oi oi oi, kus ikka vedas - kõvaketas suudeti kopeerida, mis tähendab, et viie aasta kromatogrammid, sh mu üks poolik ja üks peaaegu valmis valideerimine on alles! igatahes nüüd saab minust maailma korralikeim bäkkappija.

vahepeal jõudsin paki suitsu ka osta. on ikka hea tunne, kui kivi südamelt langeb!

Into The Purple Walley - when they are gone

Keiu käis mul töö juurest läbi ja produtseeris ka oma debüütsingli.




Pilt on pärit siit

Jakun people - the loser gets anything

Liina post ei andnud valikuid, pidin ka omale bändi looma. Reeglid samad. Päris diip.


Korrektsuse huvides link originaalpildile.

eile juhtus midagi harvaesinevat - mitte, et ma ei joond end purju, ma ei joonud üldse! ei viitsind peale tööd poest läbi minna. tulin koju, passisin netis, üle pika aja logisin ennast koduarvutis msn-i, värvisin seina... rääkisin tõnisega, õhku jäi rippuma võimalus, et läheme linna peale õlletama ja piljardit mängima. käisin dushi all, küürisin end puhtaks ja rõõsaks kui noor prints. kell tiksus, uni hakkas tulema ja peale paari lehekülge apostlite tegusid (diakonide ametissemääramine, stefanos, saulus) olin ma küpse. enne ühte helises telefon, oli sama tüdruk, kes mõni päev tagasi. küsis helkurit. seekord me ka tõesti ka rääkisime, ütlesin, et olen helkuri vend ja miski arusaamatuse tõttu on ta minu otsa sattund. tüdruk oli väga ehmund ja ärevil. peale seda lülitasin mobla välja (ei mäletagi, millal ma viimati mobla välja lülitasin).

siis ärkasin enne nelja. hull klopsimine, kas vastu põrandat, lage või ust, ei saanud aru. poolunes ka ju. ronisin voodist välja, hiilisin mööda korterit ringi - kõik vaikne. jõudsin järeldusele, et asi minus - norskan väljakannatamatult ja naabrid on kannatuse kaotanud. keiu tartus seminaril ja keegi mind togimas ja keeramas pole. üritasin hästi vagusi olla ja mittenorskamisasendi sisse võtta. kell 8 hakkas toksimine jälle ja ma sain aru, et tol hetkel ma tõesti norskan ka. ärkasin üles, olin jälle hästi vagusi. ikka kopsiti. tegin kohvi, rahustasin sussi, kes põtkima oli hakanud, vaatasin netist uudised üle. jälle kopsiti. aknast välja vaadates nägin alumist naisnaabrit ärevil olekul ringi siiberdamas. tekkis kahtlus, kas öise häire taga on ikka minu norskamine. pealegi, nende väike peni oli ka öösel intervallidena lärmanud...

tegin ennast viisakaks, lasin lõhna peale, haarasin taara ja kebisin välja selkusse. koridoris suitsuhais. märk ebaordinaarsest tegevusest. mingi jama.

ilm oli täna hommikul super! päike, tuul, kargus. ainult veidi imelik oli kahe taarakotiga bussi oodata. ses mõttes, et tegevus kui prükkaril, aga look vabalt teistest maitsekam ja hmm, kallim. ei olnud meeldiv tunne kahe koliseva taarakotiga bussis sõita. inimesed vahtisid. lohutasin end sellega, et tegelikult pole ma ju prükkar, vaid keskkonnateadlik kodanik, kes hoolib rohelisest jäätmekäitlusest ja kasutab paljupropageeritud ühistransporti. ok, elasin üle, jõudsin reipal sammul selverisse. taarapunkt suletud! jätsin kotid sinna, olgu siis nii. tegin oma ostud, tagasi tulin jala, et ilus sügisilm ja tervisekõnd ja puha. vastu tuli noor naine kolme lapsega, kõigil taarakotid näpus. perse küll, eksole. niipalju siis taaskasutusest. kodus värvisin, jõin oma varalõunased õlled ja jäin vinti. kiskus poe poole. läksin siis välja, alumine naisnaaber trepikojas, tige ja kurb, kimub suitsu. ukse peal tuli vastu ka alumine meesnaaber koos sõbraga, mõlemil silmad punased ja kilekott kõlisevat täis. uuuh, vähemalt öisele kummituskopsimisele oli nüüd lahendus olemas - tavaline peredraama. võib rahus edasi norsata.

aga ise. äkki veel üks õlu ja väike lõunauinak? ja siis vaatab, mis päev toob.